Tuesday, May 3, 2011

Saame tuttavaks!

Tereeee:)
Mina olen Veronika. 19 aastat oma elust olen elanud sellises uipos kohas nagu Kiisa:) Lapsepõlv oli seiklusterohke ja enamus mu sõbrad olid poisid. 1 Kiisa tüdruk (kellest hiljem sai mu hea sõbranna), arvas algul, et ma olengi poiss, sest mul olid suht lühikesed juuksed ja ma turnisin puude otsas ja hängisin ainult venna ja ta sõpradega. Mäletan ühte lugu, kus 1 poiss sõidutas mind pakiraamil ning ta kihutas täiega metsa vahel. Ühel hetkel kukkusin ma sealt maha pehmesse samblasse ja tüüp ei märganudki seda. Ta sõitis mingi täiega pikalt edasi ja mingi umbes poole tunni pärast nägi alles, et ma olen kadunud:P ma olin siis täiega titt - mingi 4-6 aastane vist. Igatahes see oli naljakas kogemus. Mäletan veel seda, kuidas väiksena lakaluugist (teiselt korruselt) alla lehmade künasse kukkusin. Haiget ma ei saanud aga ehmatasin hullult ära. Lehmad arvasid, et ma olen nende söök ja tahtsid mind näksima hakata. Vot siuksed lampi lood tulid lapsepõlvest meelde:)
Kui sain 11 aastaseks, siis hakkasime vennaga pühapäevakoolis käima. 12 aastaselt küsis 1 naine mu käest ühes laagris, et kas ma tahaksin oma elu edaspidi koos Jumalaga elada ning me otsustasime venna ja mu sõbrannaga, et soovime seda. Usun, et sellest hetkest hakkas Jumal täiega mu elu juhtima. Elu ei olnud aga kerge, kuna mu isa oli juba umbes 10 aastat alkohoolik olnud. Nagu tihtipeale Eesti peredes ikka. Ema pidi täiega rügama ja raha teenima, sest isa kaotas koguaeg joomise pärast töökohti. See oli väga raske aeg! Mõne aja pärast aga tulid mu vanemad mingit pühapäevakooli etendust vaatama ja ka nendelt küsiti seal sama küsimus, et kas nad sooviks Jumalaga koos elada. Nad nõustusid ning nende eest palvetati. Jumal täiega hakkas asju tegema meie peres. Ta aitas mu isal alkoholist vabaks saada. See ei juhtunud küll paugu pealt kohe, aga mõne aja möödudes oli ta sellest orjusest vaba. Ning Jumal päästis ka mu vanemate abielu, sest mu ema oli juba suht lootust kaotamas ning mõtles isegi lahutuse peale. Jumal tõi meie perre uue lootuse! Mu ema ja isa on siiamaani koos ja mu isal ei ole enam alkoholiga probleeme. Ta ei ole enam ori, ta on vaba!
Mingi aja oma elus (u. 13-15 aastasena) ma ei elanud kristlasena. Ma küll käisin ema ja isaga kirikus, aga ma südames tegelikult häbenesin seda, et olen usklik. Mäletan aega, kus ma peitsin alati kõik asitõendid ära, mis viitaks sellele, et olen kristlane, enne kui mu sõbrannad mulle külla tulid. See oli ikka eriti tobe:P Kuid kusagil 16 aastasena sain ma aru, et elan silmakirjalikku elu. Väliselt justkui oleksin kristlane aga ma ei elanud seda välja! Otsustasin uue pühendumuse oma elus teha. Otsustasin elada täiega koos Jumalaga ja mitte seda enam häbeneda. Nägin pärast seda suuri muudatusi oma elus. Jumal tõi niipalju rõõmu mu ellu ja uusi ägedaid sõpru ja vägevaid võimalusi uusi asju õppida jne. Elu muutus üli seiklusterohkeks!
Mis eriti julgustas ja rõõmsaks tegi oli see, et Jumal rääkis mulle ägedaid asju mu tuleviku kohta. Olin vist 16 aastane, kui 1 mees minu eest palvetas ja Jumal rääkis tema kaudu mulle järgmisi asju. Jumal ütles, et kui ma otsin täiega Teda ja järgin Teda, siis ta kingib mulle poisi, kes on kristlane ja kellega hakkame käima:) See tegi mind mega õnnelikuks, sest milline tüdruk ei tahaks sellist asja kuulda, et ta saab omale peiksi:) Mõne aja pärast minu eest palvetati jälle ja Jumal ütles mulle, et tal on minu jaoks juba see poiss välja valitud ja et ma tunnen selle poisi ära ning et meil saab olema õnnelik abielu. See tegi veel eriti rõõmsaks, sest Jumal rääkis päris detailselt sellest. Mõne aja pärast nägi 1 naine minu kohta nägemuse, et ma kükitan maas ja toidan teismelisi tuvisid. Mõne aja pärast tuleb ja kükitab minu kõrvale mees, kes hakkab seda sama tegema. See nägemus tähendas seda, et ma hakkan teismelistega tegelema (noortetööd tegema) ja et minu mees hakkab seda minuga koos tegema. Kõik need asjad läksid täppi. Mõne aja pärast kohtusingi Joeliga ühel võrguvõistlusel. Algul saime üli headeks sõpradeks ja siis mõne aja pärast saingi juba aru, et he is the right one:) Ning varsti hakkasimegi Kohilas koos noortetööd tegema. Jumalaga on ikka hea elada. Ta ei hoia meid teadmatuses aga loomulikult ta ei ütle meile ka igat meie päeva ette, et mis täpselt juhtuma hakkab. See oleks veits cräpp, kui teaksime kõike ette.
Anyway abiellusime siis, kui mina olin just 20 saanud. Oleme nüüd üle 7 aasta abielus olnud ja ikka veel õnnelikud:) Emily saabus ka meie ellu 1 aasta ja 3 kuud tagasi. Ta on täielik kingitus. Ta teeb meid ja nii paljusid teisi meie ümber õnnelikuks. Sellest kõigest oleks veel nii palju kirjutada aga teinekord siis.
Oma elus pole ma kordagi kahetsenud seda, et olen kristlane. Miks ma siis olen kristlane? Sest ma tean ja olen kogenud, et Jumal on olemas. Olen teda tundnud. Me küll ei näe teda otseselt aga ta on nagu tuul. Sa ei näe tuult aga sa tunned seda. Olen näinud Teda oma elus nii palju asju tegemas. Need kõik ei saa olla juhused. Lisaks sellele tean, kuhu ma peale surma lähen ja see võtab ära hirmu surma ees (enamus inimesi kardavad surma aga kristlasena sa ei pea sellist asja kartma). Ning koguaeg on lootus. Ükskõik kui hull olukord elus ka poleks, ükskõik kui raske või väljapääsmatu olukord, Jumalaga on alati lootus. Lisaks olen näinud Jumalat tegutsemas nii paljude teiste kristlaste eludes. Need lood, mis nad räägivad, need kasvatavad meie usku veelgi. Teinekord postitan teiste kristlaste lugusid, see võtaks siin liiga palju aega, et sellest kirjutada. Olen näinud imesid, tervenemisi jne jne jne. Miks ma siis ei peaks Jumalat uskuma!?
Okeiii, esimese postituse kohta vast aitab ka. Kell palju ja vaja tuttu minna.
Väike soovitus. Ärme laseme eelarvamustel ja kusagilt kuuldud juttudel meie endi otsuseid mõjutada. Otsustame ikka ISE ja mõtleme ISE enda jaoks asjad läbi. Ärme lase teistel endale midagi pähe määrida. Usuga on sama lugu. Mina olen selle asja ISE enda jaoks läbi mõelnud. Keegi teine ei saa sulle öelda, mida sa uskuda võid!
Peace:)
Veronika